Nr.
15(67) 10.
aprill 2013
Ü h i s t ö ö
r a p l a m a a
Jätkub 3.
lk
Jätkub 2.
lk
Jätkub 4.
lk
See, millega said hakkama kultuuritöötajad toona,
oli eelmisel nädalal taas aktuaalne.
Riigikogu andis neile oma saali, riik maksis kõik
kinni ja...
More
Nr.
15(67) 10.
aprill 2013
Ü h i s t ö ö
r a p l a m a a
Jätkub 3.
lk
Jätkub 2.
lk
Jätkub 4.
lk
See, millega said hakkama kultuuritöötajad toona,
oli eelmisel nädalal taas aktuaalne.
Riigikogu andis neile oma saali, riik maksis kõik
kinni ja meenutusetendus algas.
Millegipärast tekkis kohe tunne, et olen tagasi nõukaajas ja kuulan sõjaveteranide heietusi kogu
maailma rahvastele suure õnne toomisest.
Andku
mulle armsad kultuurlased see andeks, aga tundeid ei
peta mitte.
Muidugi on tänasel noorsool vajalik ja äkki isegi
huvitav seda kõike kuulata, sest neile on see juba ajalugu.
Küllap vanematele inimestele ka.
Kultuuritöötajad olid toona kõige ärksamad ja ka
kõige rohkem kontrollitavad tegelased.
Nii ütles vene ajal kulturnik lava pealt rahvale saalis ja siis hakkas puhkpillide punt mängima.
Eelmise nädala lavastuses „Rahvakogu“ toimis
täpselt sama stsenaarium.
Lubati kohale tulla 500 inimesel.
Tuli aga ainult
300! See on siis vaid 60% neist, keda taheti moosida jutupeole
Less
